Loodusmaja töötajad taimede lummuses

22. mail tähistatakse rahvusvahelist elustiku ehk bioloogilise mitmekesisuse päeva. Bioloogiline mitmekesisus ehk elurikkus Maal teeb meie planeedi elamiskõlblikuks ning muudab ilusamaks ka meie loodusmajakate kodud ja töökoha. Hoiame elurikkust enda ümber – istutame, kasvatame ja kaitseme seda igapäevaselt!

Loodusmaja töötajad jagavad rahvusvahelise bioloogilise mitmekesisuse päeva puhul ja meie Taimede lummuse nädala tähistamiseks enda tundeid taimede vastu. Võib öelda, et enamik meie kollektiivist on tahtlikult või tahtmatult oma roheliste sõprade lummuse alla langenud, mitmed meie seast on ka tõeliselt roheliste (loe: mullaste) näppudega ja seemnekülvihoolikud.

Õpetaja Annika Pakk

“Harilik mürt vōi nagu minu vanaema ütles mirt, sattus minu koju ühel kenal talvisel päeval, kaks aastat tagasi täiesti ootamatult. Naaber tuli mirt kaenlas ja palus luba paar suurt oksa meie rabe remmelgalt ehk kerapajult ära saagida. Tal oli vaja suure betoonisegu masinaga remmelgast mööda saada, aga masin ei mahtunud. Loodan, et remmelgas, kes oli 10- aastat tagasi pistoksast kasvama läinud, ei pannud väga pahaks, sest luba sai antud. Need mõlemad puud on mulle väga armsad. ”

Õpetaja Aire Orula

“Kui minult palutakse teha pilt oma lemmiktaimega, siis see on sama jõhker kui et minult küsitaks, kumba oma lastest ma rohkem armastan või kes on minu lemmiklind 🙂 Ilma tomatite, tšillide ja basiilikuteta ei kujuta ma elu üldse ette. Basiilikuid on mul sel aastal tänase seisuga 6 eri sorti ja kolm on juurde tulemas. Tomatid on “Poska kooli segu seitse” ja mõned triibulised (kindlasti mitte esimesed ega ka viimased). Vähemsöödavast kraamist peab ühes majapidamises olema kindlasti puisaaloe, pillergoonid ja hiina kask. Hibiskus mu paremal käel on umbes sada aastat vana ja saadud päranduseks minu ämmalt, kes selle omakorda sai oma ämmalt 🙂 ”

Õpetaja Ülle Kaasik

“Lemmiktaime on küll väga raske üüratust taimemaailmast leida, kuid see kohvipuu õis on just täna minu jaoks kõige üllatuslikum ja põnevam. Tartu loodusmaja talveaia Araabia kohvipuu vili, pandud mulda 2017 veebruaris. Esimene ja ainus õis tänaseks.”

Huvikooli koordinaator Sirje Janikson

“Selle jõulukaktuse kinkis mulle lapselaps Nora 2 aatat tagasi. Pille-Riini ringitunnis mulda pistetud 2 lülist on kasvanud korralik taim. Teised on minu kevadised suured lemmikud – meelespead”

Tartu loodusmaja juhataja Janika Ruusmaa

“Minu pilt tuli väga udune, aga mulle meeldib, kui mind ümbritsevad taimed (ja loomad) igal pool, ka töö juures. Seetõttu armastan väga seda Ficus benjamina‘t, mille Kaari mulle kabinetti on toonud ja ei kujuta oma töökohta ilma selleta ette.”

Finantsjuht Tiina Viiol

“Ei ole mul ka mingeid erilisi lemmikuid. Igal aastaajal on oma, igal tujul jälle oma.”

Kujundaja, õpitubade juhendaja Kati Kekkonen

“Ka mina ei oska päris lemmiktaime valida, aga otsustasin tema kasuks, sest ta on mul nii tubli ja minu praegustest taimedest kõige pikaealisem. Ma ei ole eriline rohenäpp ja pigem kipuvad mu taimed kas ära surema või lihtsalt kiratsema, aga tema on suutnud üle elada nii kuivuseperioode kui ränke ülekastmisi ja vaatamata kõigile vintsutustele õitseb ta regulaarselt. Millal ta minu juurde tuli, ma päris täpselt ei mäletagi, igatahes oli see aastaid tagasi ja mis kõige toredam – ta on loodusmaja lapsuke :)”

Lasteaiaprogrammide koordinaator Evelin Peterson

“Minu hetke lemmik on see kuuking. Sain selle kingiks möödunud aasta detsembris Otto sünni puhul oma vanaemalt ja siiamaani on ta oma imeliselt suurte õitega meid rõõmustanud. Muudkui tuleb uusi ja tugevaid õievarsi, kasvab uhkelt nagu nüüdseks juba 5 kuune Otto. Foto autor 6 aastane Anni.”

Rohelise Kooli programmi Eesti koordinaator, projektijuht Eeva Kirsipuu-Vadi

“No mina ei ole eriline rohenäpp. Vanavanaisa olevat küll olnud mõisas kunstkärner, aga minus on see pool tagasihoidlik. Mulle väga meeldivad iseseisvad taimed, kes kasvavad minust sõltumata! Samas süüa mulle meeldib, niiet väikseid jõupingutusi ma ikkagi teen ja igasugused toidutaimed on armsad. Tänu Airele, kes ütles, et tead, lehtkapsas ehk kale külma eriti ei karda, jäid mul nad sügisel peenrasse kasvama ja talv otsa sai krõpsu jms teha. Nüüd on need väikeste palmide mõõtu. Ehk siis minu lõppeva talvehooaja lemmik oli kale!”

Tartu loodusmaja huvikooli direkor Signe Söömer

“Läbi lillede ja läbi tomatite. Tomatitaimed Poska kooli õpilaste poolt märtsis ette kasvatatud ja esimesed kolm ka punased Lõvilõuad on mulle kogu aeg meeldinud, nad on hilissuvel lilled, aga sel aastal oli mul aega nendega tegeleda juba märtsist.”

Õpetaja, huvikooli õppe- ja infojuht Pille-Riin Pärnsalu

“Minu suured lemmikud on erinevad sukulendid, eriti kaktused. Mööda kodu on laiali laotatud ligi 60 potti, milles kasvab 56 liiki/sorti erinevaid toataimi. Siia lisanduvad veel hooajalised ettekasvatamised ja kevadlilled, mis hiljem aeda kolivad. Pildil olevad kaktused on koos minuga kasvanud juba vähemalt viimased 17 aastat. Täpset aastaarvu peast ei mäleta, aga sündmuste jada järgi pistsin umbes nii kaua aega tagasi nende seemned mulda.”

Haldusjuht Andres Aedviir

Maja perenaine ja puhtuse haldjas Elvi Ilves

“Need on minu tänase päeva “kuningannad”. Viimase pildi nurgas paistab öökuninganna või ööprintsess oma 8 paisuva õienupuga.”

Juhendaja, rahvusvahelise koostöö koordinaator Gedy Matisen

„Minu tänavune nunnu on rosmariin. Otsustasin seda esimest korda elus seemnest kasvatada ja ei arvanud, et ta tegelikult ka pea välja pistab. Ja lausa 2 pisikest peakest. Nad on küll pisikesed, aga minu jaoks mõnus proovikivi“

Haridusprogrammide juht Helle Kont

„Saadan oma kodukontori kaaslase hibiskuse ehk hiinakase pildi. Õitseb iga kahe päeva järel uue õiega. Tema tütar on Lilles minu aknal.“

Õpetaja Ljudmila Võsotskaja

„Meie hrusantemid.“

Külastuskeskuse koordinaator Liina Vakrööm

“See pilt on tegelikult üks vana pilt, aga mu sõnajala armastus on ikka sama suur. Need on nii looduses kui ka minu aknalaual mu lemmiktaimed, neid panen ma alati metsa all või suvalistel kohviku aknalaudadel tähele. Minu jaoks on sõnajalad veidi maagilised ja võluvad, kutsudes alati end silitama ja oma lahtirulluvaid uusi lehti näperdama. Nad tunduvad väga iseloomukad ja sõbralikud, ürgsed olevused, kelles peitub nii ilu kui tarkus. Olen toataimena avastanud enda jaoks peale tavaliste nefroleepide ka adiantumid, mis on veel eriti meelikõditavad. Nad vajavad aga pidevat kõrget õhuniiskust ja niisket pinnast, nii et kahjuks kipuvad nad mul ära kuivama. Aga ma ei anna alla, vaid õpin neid aina paremini tundma ja ennast kohandama, arvan et see on eduka taimearmastuse võti.”